Osalusdemokraatia - kas sõnakõlks või tegelikkus?
Väga vähesed riigikoguliikmed on teinud midagi,
et rahvaga aktiivselt kontakti saavutada muul ajal, kui enne valimisi. (Mitte, et ma pooldaksin
Reformierakonna platvormi, aga endine Riigikogu liige Silver Meikar on selles mõttes väga
meeldiv erand. Ta on läbi erinevate sotsiaalmeediakanalite alati kutsunud inimesi oma
probleemidega tema poole pöörduma, olenemata sellest kas valimispäev on ukse taga või
mitte). Võimalik osalusdemokraatia seadus sätestakski riigikoguliikmele kohustuse olla kursis
avaliku arvamusega. Puht-eetiline kohustus on poliitikutel oma valijatega arvestada praegugi,
aga nii sinisilmne ei saa kahjuks olla. (Meenutades paari aasta tagust lugu Tallinna
linnavolikogu liikme Vladimir Belõi tsitaadi: ,,Ma ei kommentaari." ümber, keeldun ma
uskumast, et see inimene sai piisavalt eesti keelest aru, et Tallinna linnavolikogus pädevalt
kaasa töötada)
Osalusdemokraatia roll tundub praegusel hetkel Eesti poliitilisel maastikul olevat
annaabi.ee 
