Innovatsioon
Riik kui majanduskasvu
edendaja on ajalooliselt olnud rahva juhtija ”õige äri juurde”, suhtelise eelise looja ”õiges
äris”, infrastruktuuri olemasolu ja kättesaadavuse tagaja, standardite kehtestaja ning
oskustööjõu ja ettevõtluse tagaja varude vähesuse korral (Reinert 2004, 47–48). Seega on
riigil ka innovatsiooni kui ”õige äri” edendamisel asendamatu roll, mida keegi teine ei saa
tema eest täita. Eesti innovatsioonipoliitika on kavandatud peamiselt riigikesksena (Kurik,
Terk 2005, 11), kuid riik on olnud väheaktiivne eestvedaja (ibid, 26; Viia et al 2007, 50). Võib
isegi väita, et riik on loobunud juhi rollist. Innustust vajab ettevõtjaskond, sest nagu Rainer
Kattel ja Tarmo Kalvet (2005, 11) väidavad, peitub mitme viimase uuringu põhjal Eesti
majanduse konkurentsivõime ning innovatsioonisüsteemi kõige suurem probleem
ettevõtlussektoris. Kuigi välismaa teadlased toovad välja eduallikaid mitmes
annaabi.ee 
