Nagu öeldud, üritab hõivepoliitika ennetada tööpuudust. Selleks püüab riik luua uusi töökohti või õppimisvõimalusi, mis ennetaks kindlasti tööpuudust. Aga selleks on vaja asi toimima panna, mis oleneb suuresti rahast. Tööpuuduse ajal on uute töökohtade loomist raske teostada, sest raha ju napib. Siin kohal võiks minuarvates riik abi otsida välismaalt või siis siseriigis kärpida just rikkamate inimeste palku, tuues palgad riigiisadelt natukenegi madalamale võrreldes meie omadega, mis aitaks kindlasti materiaalsust suurendada riigis ning leiaks aset ka suurem võimalus töökohtade loomisel. Õppimisvõimaluste suurendamisel tuleks tõsta õpetajate palku ning kärpida nende alade palku, kus töötajaid on palju. See meelitaks rohkem õpetajaid koolidesse ja haridussüsteem areneks kiiremini ja ka tahetuimatele töökohtadele, nagu näiteks keevitaja, leiduks inimesi.
muidugi kerge ülesanne, kuid sellised üritused nagu noorte laulu- ja tantsupidu, mille sugemed peituvad koolis, on heaks näiteks. Rohkem raha tuleks suunata ühisringidesse ja anda koolinoortele rohkem võimalust ise midagi teha ja korraldada. Lugedes viimast kahte paragrahvi tekib tunne, et koolisüsteemi saab paremaks teha vaid sellesse rohkema raha sissevalamisega. Kuid on palju asju mida õpilased ja õpetajad saaksid käsikäes ette võtta, ilma et peaks riigiisadelt raha lunima minema. Eesti kooliõpilaste tulemused on ühed maailma parimatest, kuid õpilased ei ole õnnelikud. Tulemused saavutatakse läbi vere, higi ja pisarate. Kell 2 öösel kontrolltööks õppimine pole minu enda jaokski midagi uut ja koolistress lubab tihtilugu maha murda. Selle muutmiseks tuleks õppimine muuta vähem tulemuste ja faktide põhiseks ja rohkem teadmiste omandamisele ja enesetäiendamisele suunatuks. Õppureid teeks õpihimulisemaks see, kui nad saaksid
annaabi.ee 
