Anarhismis esinev kriitiline mõtlemine ja selle olulisus
mitmed antiikfilosoofid, et inimene on loomult rumal, teda tuleb valitseda ja seda
peaksid tegema filosoofid. Rumal rahvamass võib pahasid tegusid teha ja teda tuleb
ohjeldada võimuinstituudi abil. Vägivald tuleb riigi kätesse anda: "riik on
vägivallamonopoli valdaja", nagu märgib Max Weber (Goodwin 1994: 574). Eeldus
inimese halbusest (või siis rumalusest) on kõige alus: kui aktsepteerida võimu, võib
sellele tuginedes põhjendada iga riigiinstitutsiooni ning kummutada pea kõik
anarhistlik-kriitilised väited. Kui see eeldus on tõsi, on riik vajalik. "[I]deoloogia-
mõiste taga [on] nostalgia justnagu-läbipaistva teadmisvormi järele, mis oleks vaba
kõikidest vigadest ja illusioonidest, ning repressiooni-mõiste taga igatsus võimuvormi
järele, mis jääks puhtaks igasugusest sundusest, järelevalvest ja normide
kehtestamisest," märgib Michel Foucault (Krull 1996: 161).