Kirjanduse lõpueksam 2011
Hellenismiperioodil omandas luule olulise tähtsuse. Uueks kultuurikeskuseks oli saanud
Aleksandria, mistõttu nimetati tollast luulet ka Aleksandria luuleks. Väljapaistvamad
kirjamehed kirjutasid kõrgelt haritud lugejaskonnale ning sellest tulenevalt oli luule vihjav,
keeruline. Eelistati väikevorme, nagu epigrammi (lühike pilkeluuletus), idülil. Keskenduti
indiviidile, elamustele ning isiklikule õnnele.
Rooma keisririigi algusaeg oli luule õitseaeg. Osa luuletajaid keskendus riigielule, osa
seevastu riigielust kaugetele teemadele. Hiljem kasutasid luuletajad sagedasti satiiri, looming
muutus iseäranis teravaks, kohati lausa liialdavaks.
Sappho oli antiikaja kuulsaim poetess ( 7. ja 6. saj). Sappho viljeles monoodilist lüürikat.
Tema luule valmis peamiselt neidude sõpruskondades, millele looming oli ühtlasi määratud.
Arvatavasti oli Sappho tütarlastele kui kasvatajanna, andes neile elulist nõu. Suurem osa tema