kõiksugu näputööd. Kaks poissi saadeti maale abitööliseks. Seda, et Gabrielle'il niidi ja nõela käsitsemine teistest paremini välja tuli, märkasid nunnadest kasvatajad varakult. Hiljem rääkis väärikas moelooja surmtõsiselt, et uue riietusmaneeri ideelise aluse saanud ta nunnade karmidest kleitidest: nunnad ei kandnud korsetti ehk nöörpihikut ja nii otsustas Coco Chanel vabastada kõik naised sellest piinavast riietusesemest. (Coco-sugusel saledal daamil oli sellest muidugi kergem loobuda kui paljudel teistel.) Kui Gabrielle sai 18-aastseks, suunati ta õppeasustusse Institut Notre-Dame de Moulins2. Kõlavast nimest hoolimata oli tegu tavalise õmbluskooliga. 1903. a leidis osav tütarlaps väikese tööotsa kohalikus õmblusateljees. 20-aastaselt oli Gabrielle väga ilus ja sale ning mis peamine ta oskas flirtida. Pole siis ime, et talle pakuti võimalust ,,esineda" kohalikus kabarees. Paraku polnud
Ukse juures, mis viis tänavale, vestles Porthos valve-sõduriga. Mõlema vestleja vahel oli parajasti niipalju ruumi, et inimene läbi mahub. D'Artagnan, arvates, et sellest ruumist jätkub temalegi, sööstis edasi, et noolena aende kahe vahelt läbi pääseda. D'Artagnan aga ei arvestanud tuult. Just hetkel, kui ta tahtis läbi lipsata, paisutas tuul Porthose pikka mantlit ja d'Artagnan tormas otse mantlisse. Kahtlemata oli Porthosel põhjust mitte loobuda sellest tähtsast riietusesemest, sest selle asemel, et lahti lasta mantlihõlmast, tiris ta seda enda poole, nii et d'Artagnan tegi tema kangekaelse vastuseisu tõttu tiiru ja mässis end täiesti mantlisametisse. D'Artagnan kuulis musketäri kiruvat ja püüdis voltides teed kobades välja pugeda mantlist, kus ta midagi ei näinud. Ta kartis kõige rohkem, et vigastab seda suurepärast, meilegi nii hästi tuntud mõõgarihma. Ta avas kartlikult silmad ja leidis enese niisuguses
annaabi.ee 
