Tõde ja Õigus II Terve tekst
Virutad ta paar korda lumme ja siis
tuleb niisugune lahmakas, et Molli aina imestab, Molli aina ahaatab ja ohootab, kiljatab ja
naerab.
Mõnus pehme tundmus asus liikmeisse nõnda töötades. Selles tundmuses oleks nagu Mauruse
poiste tsirkuseuima või luulevaimustust. See on nii hea, et ta voolab mingisuguse eriliselt
pehme ja painduva ainena kõigisse ihuliikmeisse, kogu kehakoesse, imbub kõigest läbi, tungib
tulvil nagu igasse juuksekarvagi, aurab riietessegi, sest millega muidu seda seletada, et on nii
pööraselt magus ja võluv, kui kiires töös puutuvad Molli ja Indreku riided või kui tuulepuhang
viskab ühes kerge lumega Indrekule näkku ka neiu juuksesalkude otsad, mis ei taha kuidagi
kinni püsida. Öeldagu mis tahes, aga lumevedu nõnda vargsi kuski linnatänaval on kirjeldamatu
lõbus, ja inimesi, kes seda tööd võivad teha. tuleb ainult kadestada. Kui Indrek härra Mauruse
annaabi.ee 
