Mina ja Minu Maailm on väsinud vihkamast
teie sisikonda. Kui teie selgroog pole murtud, kui teie mõlemad jalad suudavad käia ja
mõlemad käed painduvad, kui teie mõlemad silmad näevad ja mõlemad kõrvad
kuulevad miks peaksite te siis veel kellelgi kade olema? Milleks? Teiste
kadestamine hävitab kõige rohkem meid endid. Hõõruge oma silmad selgeks ja peske
puhtaks oma süda ja hinnake üle kõige neid, kes teid armastavad ja on teie vastu
heatahtlikud. Ärge solvake neid, ärge riielge nendega, ärge iialgi lahkuge neist
vihameeles; te ju ei tea, võib-olla on see teie viimane tegu enne arreteerimist ja te
jäätegi niisugusena nende mällu!" (Aleksandr (Issajevits) Solzenitsõn 1973)
Seda tsitaati olen ma enda jaoks lahti mõtestanud nii, et ,,olla tasakaalukalt elust üle"
tähendab seda minu jaoks ka seda, et ma ei laseks enda üle võtta võimust sellisel
tundel nagu vihkamine ja viha. Endas tuleks leida tasakaal ja rahu, et mitte öelda välja