Tammsaare ja Gailit elulugu
kunsti igal sobival juhul; ja ta käitub seejuures aumehelikultki ja kõigiti mängureeglite
kohaselt, nautides või tunnustades ka vastase õnnestunud vastukäike tarvilisel korral. Ta pole
naabriga sugugi vihukses. Ta ainult ei saa oma krutskihimu kusagile ära panna, nagu ei saa
inimene kusagile lahkuda ka oma koomilisest ninast. (,,Oleme kaks vänget vanameest siin
Vargamäel, üks ei kuule ja teine ei anna järele. Riidleme mis riidleme, aga ega me seepärast
veel halvasti ela."). Kui tõesti ajuti sigib teravam vaen mõlema talu vahele, siis mitte Pearu
süül, vaid Andrese mittemõistvalt ägeda iseloomu tõttu, kes mängu teinekord ei taha enam
kaasa teha või selles: aru saada. Pearu ise aga on joviaalne kuju, teinekord abivalmiski
(muidugi vastutamata, et ta isegi selle juures ei põika mõnele uuele krutskile), kergesti harduv
ja jämedalt seltskondlik. Nende kahe palge (kiusu ja sõbramehelikkuse) kummaline