Armastus, kas vangistus või vabadus?
Kahe inimese liit on vabatahteline ja sundimatu,
järelikult on ka armastus selline mis meid seob, aga samas annab hingelist vabadust.
Hingelist rahulolu ja õnnetunnet. Teadmist, et mitte miski siin ilmas pole olulisem
kallist inimesest. Armastus annab meile võimaluse, olla see kes me tegelikult oleme,
näidata välja seda, mis me tegelikult tahame välja näidata. Selle teeb imeliseks just
see, et saadakse olla see, kes tahetakse olla, ilma etteheiteid kuulmata, ilma riidlemata.
Sest teist inimest tuleb võtta, eriti armastades, nii milline ta on. Sest teist inimest ei saa
muuta, lootes nii leida täiuslikkust. Võttes armastust, kui vabadust, mis soojendab
südant, annab kindlustunde, aitab, hoolib, austab ja on alati toeks saadakse aru, kui
elulist lihtne, kuid samas võrratu see on. Ja see on üks põhjustest, miks see tunne on
just selline nagu ta on. Mitmetahuline ja mõistatuslik.