Uusaeg Eestis
määraga 70 kopikat igal meeshingelt, muutus ajaga viiekordseks.
Tavaliselt maksis mõisnik talupoja eest ära, kuid nõudis vastu teotööd. Riigitalupojad maksid ise.
Nekrutiandmine: kehtestati 1796, võtmine toimus reegliteta, hiljem mindi üle liisutõmbamisele.
Priid olid taluperemehed, kooliõpetajad ja ametimehed. 1819. võisid Liivimaa talupojad end raha
eest väeteenistusest vabaks osta. Põhja-Eestis alles 1861.aastast.
Nekrutite varustamine raha, teemoona ja riidevarustusega oli kogukonna kohustus. Mõisnikul õigus
karistada allumatuid talupoegi nekrutiks andmisega.
Nekrutivõtmistele lisandusid sõjaajal veel teenistus maakaitseväes, ka vägede majutamise,
moonastamise ja küütimisega seotud kohtustused.
1874. kehtestati üldine sõjaväekohustus, mis lühendas teenistusaega 3-5aastani.
Kogukondlikud koormised: teede korrastamine, magasiaida ja kooli ehitamine ja muud tööd vallas
(kirikumaks).
Passikorraldus