August Kitzberg ``Libahunt`` Draama viies vaatuses
Vana usk, see tegi vahet hea ja halva vahel - sortse oli ja tarku inimesi, kes
enam teadsid kui teised. Uus usk ei tee vahet midagi, kõik on -
ühesugused nõiad! Aga ometi on seal nagu veesoonekesed mulla all varjul
-head ja halba. Head ja halba, mida meel ei mõista!
Tume meeleolu, ainult tuule tuhisemine õues ja voki vurin toas.
PEREMEES, 50-aastane tugev mees, kellel on juba tublisti halle karvu juustes ja
habemes; sulane JAANUS, 35-aastane. Mõlemad tugevates talveriietes, riideta
kasukad vammuste all, lakaga mütsid. Alusriieteks peremehel hall, sulasel must
lühike pihik ja mõlemal valged keerdkaltsad, pikad mustad sukad ja parkimata
nahast pastlad. Uks läheb lahti, pimedast tungib külma auru sisse.
PEREMEES (sulasega üle läve astudes). Tere õhtust! Meie ka siin.
PERENAINE (suure heameelega). Teie ka ja, jumalale tänu! Ruttu, ruttu,
külm tungib sisse, siis ei ole teil
enam kuskil sooja kohta.
MARGUS (kähku, riideid võttes)