Raha jõud ja jõuetus (H. de Balzac "Isa Goriot")
oli tema kõige suurem õnn tema kaks tütart, keda ta armastas kõige rohkem. Kui tütred abiellusid,
andis ta neile kogu oma vara kaasavaraks. Miski ei toonud talle suuremat rõõmu, kui näha oma
tütreid õnnelikena. Ta lausub järgneva: ,,Aga tõesti, milleks vajaksin paremat? Ei saa teile seletada
neid asju, ei oska öelda kahte sõnagi järgemööda, nagu kord ja kohus. Kõik on seal. Kogu mu elu
on minu kahes tütres. Kui nemad end lõbustavad, kui nemad on õnnelikud, kenasti riidesm kui
kalevit mina kannan ja millises paigas mina magan? Minul ei ole iialgi külm, kui neil on soe; mina
ei tunne kunagi igavust, kui nemad naeravad. Minul ei ole muid muresid kui vaid nende omad."
Nendest sõnadest sai Rastingnac vastupidise reaktsiooni Vautrini jutule. Raha oli andnud Goriot
tütreile abielu kõrgklassis, kuid nüüd ei tahtnud tütarde mehed kuuldagi Goriot'st ning ta tütred
tahtsid temalt aina rohkem raha. See oli muutnud vana mehe jõuetuks.