E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
sõna ei leidnud.
«Enne kui ma üldse midagi teeksin, mis ma ise õigeks ei või arvata,» lõpetas Agnes karmi
tõsidusega.
Gabrielil oli tundmus, nagu puhuks külm tuul otse tema südamesse ja paneks seal midagi
tarduma.
«Väga hea,» mõtles ta, «et seda kõike su enese suust kuulen; pidasin sind külmaks ja
uhkeks, aga vahel paistab, su silmist midagi, mis kõik mu arvamised ümber lükkab ja mind
unistama paneb. Küllap edaspidi, olen ettevaatlikum. Kahju, et ta poisi riideski nii ütlemata
ilus ja ilmsüütu, ta hääl nii mahe ja südamessetungiv on. Annaksin talle muidu kibedasti nina
peale.»
«Härra Gabriel!» ütles Agnes lühikese mõtlemise järele.
«Juba jälle «härra Gabriel»!»
«Ma ei või teile teisiti ütelda; minu meelest olete teie härra. Aga kas see ei ole ime, et mina
veel sugugi ei tea, kelle seltsi ma sattunud olen? Teie ei ole mulle veel oma täit nimegi
nimetanud.»
«Mis tarbeks?» ütles Gabriel õlgu kehitades