Sõnamõrvar
Tere tulemast!" ütles
turvamees juba leebemalt, tuli ukse eest ära ja tegi mulle ukse lahti.
"Aitäh teile!" ütlesin turvameestele ja läksin sisse. Kui ma sisse jõudsin, jäi mul suu
imestusest lahti. See kõik oli väga suursugune. Pikk klaasist koridor, rõdud,
sisepurskkaev, suured aknad, pikad rõdude moodi korrused, paljud uksed, mille peale oli
kirjutatud, mis ruum see on. See kõik tegi kokku väga ilusa vaatepildi. Minust sõidutati
mööda ratastega pikad riidepuudega nagid, mille küljes rippusid väga omapärased riided,
igal pool oli näha riietes mannekeene. Nad asetsesid purskkaevude peal, suurte akende
all, rõdudel, taimede all, käikudes, uste juures ja mõned üksikud mööda korrust laiali. Ma
imetlesin seda kõike viisteist minutit. Järsku tuli minu juurde üks naljaka välimusega
mees.
"Terrrvist! Kas teie nimi on Anabel Kuis, või Aniita, Kaurrilei või Jasmiin Saulus, või
siis Jasmiin Riilut? küsis see mees "r" põristades.
"Tere
annaabi.ee 
