Muinas Julle
enda umber vanaaega. Akende ees olid seapõied, uksed olid madalad, ning
vanamemmed keetsid lõunaks jahukörti. Peagi olidki taadid kohal, ning kõhud olid
tühjad nagu huntidel. Nad asusid peagi sööma, et varsti tööle tagasi minna.
Vanalajal tehti ju tööd varavalgest hilisõhtuni, et oma perekonda ära elatada. Julle
liikus veel natuke edasi ning nägi lapsi. Nnende näod ja juuksed olid mustad ning
seljas olid ainult väiksed kehakatvad riidejupid. Nad jooksid paljajalu ringi, kuid
sellest olenematta olid nad siiski väga rõõmsad ja sõbralikud. Üks poiss võttis
Julle käest kinni ning juhatas ta koopasse. Julle nägi midagi enneolenematut. Seal
oli haavatud lohe, kes lamas oimetuna vereloigus. Ta nägi, kuidas viis poissi olid
lohe ümber ning põetasid teda. Samal ajal, kui lohe võiles elu ja surmaga. Ta
imestus oli suur, sest ta oli lohedest ainult lugenud ja legende kuulnud. Tal hakkas
annaabi.ee 
