"riidehunnikusse" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

Mustlanna, kes Colombe de Gaillefontaine'i sõnade juures silmad maha oli löönud, tõstis nad rõõmust ja uhkusest säravatena üles ning pööras nad uuesti Phoebuse poole. Ta oli sel silmapilgul tõesti väga ilus. Vanaproua, kes seda stseeni pealt nägi, tundis end solvatud olevat ega saanud millestki aru. «Püha Neitsi!» hüüdis ta äkki. «Kes see mu jalgu puudutab? Ah, kui vastik loom!» See oli kits, kes oma emandat otsima oli tulnud ja kes tema poole tormates oma sarvedega riidehunnikusse takerdus, mis aadliproua riietest oli tekkinud, kui ta istet võttis. 238 See juhtis tähelepanu teisale. Mustlanna päästis kitse sõna lausumata vabadusse. «Ah, vaadake, väike kitseke, jalad kullast!» hüüdis Berangere vaimustusest hüpates. Mustlanna laskus põlvedele ja surus põse kitse kallistava pea vastu. Ta oleks nagu andeks palunud, et ta kitse oli unustanud. Diane kummardus Colombe'i kõrva juurde. 1 3 8 «Ah, mu jumal, kuidas ma sellele mõttele varem ei tulnud