filosoof ning elas ligi 2400 aastat tagasi. Sel ajal polnud tarbimine kaugeltki nii suur kui tänapäeval ning ilmselt olid enamikul inimestel olemas vaid hädavajalikud asjad. Kuid kui juba Sokrates leidis, et antiikaja inimesel on ebavajalikke asju, siis tänapäeval on neid kohe kindlasti kordades rohkem. Ostuhullus on läänemaailmas üks levinuim ja populaarseim viis ebavajalikke ja kasutuid asju endale hankida. Sageli lähevad inimesed poodi oma tuju parandama, ostes mõne riidehilbu või muu vidina, mis nende tuju jälle mõneks ajaks rõõmsamaks teeb. Samuti tormatakse poodi allahindluste ajal, ostes kokku kõikvõimalikku kraami, tuues ettekäändeks ,,äkki läheb kunagi vaja". Kuid enamasti ei lähe ning hiljem kahetsetakse, et raisati raha mõne mõttetu asja peale, kuid samas ei visata seda ka minema ning niimoodi hakkavadki ebavajalikud asjad muudkui kuhjuma ja kuhjuma. Omaette osa raha mõttetute asjade peale kulutamisel on pühadel, eesotsas jõuludega
Üks päev kammkeraamikakultuuris Ärkasin täna hommikul õige vara üles. Hommikused soojad päiksekiired tungisid läbi maja katuse, mille moodustasid üksteise peale asetatud oksad. Haarasin nurgast põdranahast riidehilbu ja tõmbasin selle omale selga. Kuna teised veel magasid, läksin vaikselt majast välja. Meie maja asub aeglaselt voolava jõe ääres. Võtsingi sammud mäest alla jõe äärde. Teisel pool jõge leidub samuti ulualuseid. Tõsi, need ei ole sugugi nii hästi ehitatud, kui meie oma siin pool jõge. Mu hommikune ähmane pilk jäi pidama ühe habetunud mehe peal, kes samal ajal teisel pool kaldal odaga kala püüdis. Tema kõrval
armutu AIDS oli aegamööda röövinud noore naise jõu. Piinad lõppesid ja trummipõrina saatel põletas suguharu ta maised jäänused tuleriidal. Kaks kurba suurt pruuni silma tumedas näos jälgisid veidi arusaamatult toimuvat. Väike tüdruk Maratriinu oli jäänud Aafrika päikese alla üksi. Vaesus ja haigused olid siinkandis igapäevased. Ei olnud ühelgi suguharu liikmel jõudu ega tahtmist teda omale kasvatada jätta. Inimkaubandusega tegelevad isikud ostsid tüdruku paari riidehilbu ja kobara banaanide eest ning müüsid ta edasi teise suguharu pealikule orjaks. Maratriinu asus elama pealiku hütti koos tema tütardega kellest said talle kasuõed. Juba mõne aja jooksul hakkasid ülbed ja uhked kasuõed Maratriinut igatmoodi ära kasutama ja alandama. Küll sundisid nad Maratriinut oma kõrvadest kõrbeliiva urgitsema, mille tegevusega ei olnud nad ise sugugi rahul. Veel sundisid kasuõed teda lõvipabulaid sööma,
annaabi.ee 
