süütasid sealsed külad ja kirikud põlema ning viisid kirikute ja kristlaste haudade juures läbi paganlikke ohvritalitusi. Metsepole rahvas oli aga jõudnud juba linnustesse varjuda. Kuuldes, et riialaste, Võnnu Bertoldi ja Russini vägi valmistub neile vastu astuma, lahkusid läänemaalased Liivimaalt. Selle sõjaretke näol oli tõenäoliselt tegemist kaugemate eesmärkideta kättemaksuretkega. Samas on võimalik, et sellega püüti hirmutada Metsepole liivlasi riialastega mitte koostööd tegema, kuid tegelik efekt oli pigem vastupidine. Viljandi piiramine Järgmisel kuuajal, 17. veebruari ja 9. märtsi vahel, korraldasid riialased hästi ettevalmistatud sõjakäigu Sakalasse Viljandi linnuse vastu. Piiskopi ja ordu meestest, ristisõdijatest, liivlastest ja latgalitest koosnev vägi ründas kaasavõetud piiramisrelvastuse abil linnust 6 päeva, kuni seesolijad lubasid ristiusu vastu võtta. Sõlmitud rahuleppe kohaselt lasti linnusesse preestrid, kes
Ristisõdijad ründasid linnust terve päeva, kuid ei suutnud seda allutada. 1211. a. puhkes katk, mis levis üle kogu Liivimaa. Katku suri ka Dabrel. 7. liivlaste vanem Kaupo ja tema tegevus kuni surmani Madisepäeval Kaupo oli Turaida liivlaste vanem, kes oli üks nendest liivlastest, kes end Üksküla kirikus ristida lasi. Ristijaks olevat olnud Theoderich. Kaupost kujunes sakslaste usin abiline, läks ta ju üle sakslaste leeri. Kaupo koos riialastega oli tegev 4 mitmetes lahingutes nt. astus ta eestlaste vastu välja 1210. aastal Võnnu lahingus. Nimelt oli Mõõgavendade ordu asunud Võnnus endale suurt kivilinnust ehitama. Eestlased aga piirasid orduvennad ümber ja tahtsid linnust koos ümbritsevate kokkutassitud puudega põlema panna. Kuuldes aga, et sakslased Riiast ja liivlaste vanem Kaupo koos liivlaste ja latgalitega on ordule appi tulemas, eestlased põgenesid.