Lepa-oksakoorik Vuilleminia alni Sgk Fomitopsidaceae Kännupess Fomitopsis pinicola Kasekäsnak Piptoporus betulinus Harilik tõrvik Ischnoderma benzoinum Sgk Ganodermataceae Jänesvaabik Ganoderma applanatum Sgk Meripilaceae Vahtratarjak Rigidoporus populinus Sgk Meruliaceae Harilik suitsik Bjerkandera adusta Sgk Polyporaceae Soomustorik Polyporus squamosus Läiktorik Polyporus badius Vääveltorik Laetiporus sulphureus Pajukakk Daedaleopsis confragosa Roostetorik Pycnoporellus fulgens
Peer Corfixen tutvustas seda Taanist ja Rootsist leitud uut seeneliiki alles 15 aastat tagasi. Väliselt sarnaneb see seen meil rahva seas kasekäsna nime all tuntud musta pässikuga (Inonotus obliquus), aga kasvab vaid jalakal. Niisiis nimetatigi ta jalakapässikuks (I. ulmicola) . Lõuna-Soomes (näiteks Helsingi ja Turu) ja ka Eesti parkides on seen kõige olulisem vanade jalakate pehastaja. Võrreldava suurusega majanduslikku kahju tekitab pargipuude mädandajana veel vaid vahtratarjak (Rigidoporus ehk Oxyporus populinus). 3 1. Välimus. Jalakapässik on üheaastane, kasvupinnale liibuv seen. Ta kasvab piki puutüve enam kui meetri pikkuseks.1 Nad moodustavad oma õhukese (0,5 1 cm) punakaspruuni siidiseläikega viljakeha kas tüvele või kõrgele oksaharule või hoopis2 puukoore alla ja suruvad selle siis tüve küljest lahti. Neil on viljakeha servas steriilsed kõrgemad
annaabi.ee 
