Kirjandus- ja teatriteaduse alused
genotekst on liikuv, kujunemis-järgus olev, tähendusi tootev tekst. Ta lükkab ümber
väite, et sõna või märk osutab vaid kindlale asjale või referendile. Kristewa väidab, et
sõna on pigem vahendaja, sõna tähendus on liikuv. Sõna seob teksti kontekstiga. Sõna
seob fenoteksti ajaloolise keskkonnaga. Kirjandustekstis on tähendused eriti liikuvad.
Vaja on uut teadust, translingvistikat, mis lähtuks keele sisemisest dialoogilisusest.
M. Rifaterre, 1978 ,,Luule semiootika", intertekstuaalsus on hüpogramm kui
anagrammi (võõrasse teksti peidetud või sifreeritud tekst) vaste. Intertekstuaalsust
võib seletada hüpo- või anagrammi abil, sest need on peidetud teksti pindmisse kihti.
Igasugune tekst võrsub võõrast tekstist, mis jääb teksti pindmisse kihti ana- või
hüpogrammina. Need on mingid kõrvalekaldumised.
20
annaabi.ee 
