Keskaja inimene ja tema igapäevaelu
levinud benediktlaste kloostrid,kus mungad palvetasid ja kirjutasid ümber
raamatuid.Klooster oli munkade või nunnade kogukonna elupaigaks olev kinnine
hoonestu.Kloostreid rajati tavaliselt inimtühja ja üksikusse piirkonda.Püüti olla võimalikult
iseseisvad.Kloostril oli oma kirik,laoruumid, pagarikoda,söögisaalid,munkade kambrid
jms.
Kui ilmalikud kandsid seljas seda,mis neile meeldis ja oli moes siis vaimulike
riietuses ei olnud midagi juhuslikku ja ülearust. Igal rideesemel oli oma tähendus ja
vastav kandmiskorda.Toit vaimulike söögilaual oli suhteliselt kesine.Söögiga ei tohtinud
priisata,see oli eeskirjade vastane.Korraldati ka paastuperjoode.Abiellumine oli
keelatud.13.sajandi alguses tekkisid kerjusmungaordud.
Keskaja inimene oli tugevalt seotud kirikuga.Seda aega võib nimetada ka kiriku
hiigelajaks,kus kõrgeimaks võimuorganiks kujunes paavst ja harituimateks isikuteks
mungad.Sõjanduses oli esikohal rüütlivägi