Giuseppe Verdi
Peene
psühholoogitajuga skitseeris ta mitmeid stseene, sundis libretiste juba valmiskirjutatut halas-
tamatult ümber tegema, valis tekstist ja dramaatilistest situatsioonidest kõige väärtuslikuma. Ka
värsimõdu, ridade arvu ja muude vormielementide kohta oli Verdil alati midagi konkreetset ja
asjatundlikku öelda.
Vähe sellest. Töö lõppstaadiumis hakkas helilooja südant valutama instrumentide
paigutamise pärast orkestris. Esitanud Giulio Ricordile rea orkestrit puudutavaid küsimusi ning
tehes omapoolseid ettepanekuid, nõudis Verdi laval asuvate publikuloozide ärakoristamist ja
orkestri nähtamatuks muutmist.
"Aida" lihtne, selge ja teravate konfliktidega süzee on Verdi parimate ooperitega
lähedaselt seotud. Armastuskolmnurgaga piirdumata tõuseb helitöö keskseks ideeks vabadusaate
ja õnneigatsuste, vägivalla ja rõhumise saatuslik kokkupõrkamine. Aida, Radamese ja
annaabi.ee 
