Dissimilatsioon: Inimtoidus olevad nukleoproteiinsed kompleksid denatureeruvad maos happelises keskkonnas. Nukleiinhapped vabanevad. RNA ja DNA lõhustatakse pankreasenõre ensüümide toimel oligonukleotiidideks, need omakorda mononukleotiidideks. Nii tekkinud kui ka toidus olevad vabad mononukleotiidid lõhustatakse peensoole nukleaaside toimel nukleosiidideks ja anorgaaniliseks fosfaadiks. Totaalne enamik nukleosiide lammutatakse edasi puriin- või pürimidiinaluseks, riboosiks (desoksüriboosiks) ja anorgaaniliseks fosfaadiks soolestiku nukleosidaaside toimel. Imenduvaks põhimaterjaliks on puriin- ja pürimidiinalused. Vähesel määral imendub ka nukleosiide. Imendunud puriinalused oksüdeeruvad seedekulgla mukoosarakkudes kusihappeks, mis imendub ja eritub uriiniga. Mitteimendunud puriin- ja pürimidiinalused väljutatakse seedekulglast, mille käigus nad jämesoole mikrofloora poolt mõningal määral modifitseeritakse. Assimilatsioon:
Bakteritest on geneetikud kõige enam kasutanud uurimistöös soolekepikest Escherichia coli ja tema faage. 3 Nukleiinhapped kui geneetilise informatsiooni kandjad. 1944.a avastasid Avery, MacLeod ja McCarty, et geneetilise informatsiooni materiaalseks aluseks on nukleiinhapped - DNA ja RNA. Nukleiinhapped on kõrgmolekulaarsed polünukleotiidid. Hüdrolüüsil lõhustuvad nad nukleotiidideks, need omakorda lämmastikaluseks, süsivesikuks (riboosiks või desoksü- riboosiks) ja fosforhappeks. Olenevalt sellest, kas nukleiinhapete koostisse kuulub riboos või desoksüriboos, jaotatakse neid ribonukleiinhapeteks (RNA) ja desoksüribonukleiinhapeteks (DNA). Nad erinevad üksteisest ka nende koostises leiduvate lämmastikaluste poolest. Lämmastikaluseid on kokku viis: puriinalused - adeniin (A) ja guaniin (G); pürimidiinalused - tümiin (T), tsütosiin (C) ja uratsiil (U). Lämmastikalustest esineb RNA
annaabi.ee 
