V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
* Sellel kanderaamil säras kirikurüüs
ja mitras vastne narride paavst, Jumalaema kiriku kellamees, küürakas Quasimodo, sau käes.
Igal salgal ses groteskses rongkäigus oli oma eri muusika. Mustlased tagusid oma
balafesse ja kuljus-trumme. Argoolased, see üpris ebamusikaalne tõug, pidasid veel kinni
vioolast*, karjase sarvest ja kaheteistkümnenda sajandi gooti rubebast *. Galilealaste
kuningriik polnud palju kaugemale .jõudnud; vaevalt võis nende orkestris eraldada mõnda
viletsat ribekat * kunsti lapseeast, millel võis mängida ainult re-la-mi'd. Narride paavsti
ümber aga esinesid kõik selle ajastu muusika rikkused täieliku kakofooniana. Siin oli
tiiskant-,
alt- ja tenorribekasid, igasugu flööte ja vaskpille. Küllap meie lugejad mäletavad, et
see oli Gringoire'i orkester.
Raske on kujutleda seda uhkuse ja õndsuse ilmet, mis Paleest Greve'i platsile tulles
Quasimodo kurba ja inetusse näkku oli ilmunud. Esmakordselt oma elus maites
64
ta rahuldatud enesearmastuse mõnu
annaabi.ee 
