Eesti teatri ajalugu 1 osa (kuni 1940)
Menning nägi teatri peamise
ülesandena vaatajaskonna kasvatajat ja silmaringi avardajat. Ta pani tugevat rõhku
repertuaaris eesti algupäranditele (Koidula, Kitzberg, Luts). Kuigi mängiti ka välismaa
näidendeid (Ibsen, Strindberg), siis maailmaklassikat Menning lavale ei toonud, kuna
arvas, et näitlejad ja publik ei ole veel selleks valmis. Lavastajana taotles Menning
lavalist realismi, terviklikku ansamblit (ilma tähtnäitlejateta), täpne reziiplaani täitmist ja
range distsipliin. Menningul tekkis konflikt "Postimehe" ringkonnaga ja seltsi juhatusega
1914 aastal, mille tagajärjel Menning lahkus Vanemuisest.
11. August Kitzberg näitekirjanikuna (,,Libahunt" ,,Kauka jumal").
August Kitzberg hakkas näidendeid kirjutama kohalike seltside tarbeks, tihti võttis ta
näidendi aluseks mõne oma varem ilmunud külajutu. Kitzberi näidentites näema ka kogu
eesti näitekirjanduse arengut, alates vähenõudlikest jantidest kuni kunstikõpsete