Onomastika, nimekorraldus
a ÕSis kompromissina küllalt palju nimemugandeid. Ernst Nurm püüdis seda
põhjendada reegliga, et teatavat rühma nimesid on tavaks mugandada (Nurm
1959): kõigi iseseisvate riikide ning suuremate maa-alade nimesid, kõigi
Euroopa pealinnade nimesid, suuremate ja tuntumate linnade nimesid ning
suuremate jõgede ja muude veekogude nimesid. Seega mugandati nimesid ka
üksnes kuulumise tõttu ühte nimetatud rühma, nt San Mariino, Slesvig-
Holstein 'Schleswig-Holstein', Reikjavik 'Reykjavk', Pretooria 'Pretoria',
Amasoonas 'Amazonas'.
1960. aastatel kritiseeriti eriti rühmapõhist mugandamist (Mati Hint) ja taotleti
nimekirjutuses suuremat originaalilähedust. Esitati soov kirjutada ka NSV
Liidu rahvaste nimesid nende lähtekujul, mitte vene keele vahendusel. 1970.
aastate keskpaigas võttis õigekeelsuskomisjon Tiiu Erelti algatusel vastu
ukraina, valgevene, Kaukaasia ja Kesk-Aasia keelte nimede
transkriptsioonijuhised. 1976
annaabi.ee 
