Eesti pagulaskultuur – kirjanduse näitel
K.Lepik, I.Laaban,
B.Kangro, R.Kolk ja A.Viirlaid olid kirjanikud, kes ära minnes olid umbes 20aastased.
Üheks grupiks olid kirjanikud, kes läksid pagulusse lastena ning olid rohkem seotud
asukohamaa kui Eesti kultuuri ja eluga näiteks nagu H.Nõu, E-K. Toona, I.Ivask ja I.
Laaman. Samuti loetakse Eesti paguluskirjanikeks ka isikuid, kes sündisid pärast sõda
paguluses nagu T.H. Ilves ja M.K. Kostabi.
Kui pärast 1905. Aasta Vene revolutsuiooni olid paguluses olnud tekstide või taieste
autorid, siis pärast 1944.aastat olid pagendatud lisaks ka pagulusse läinud autorite looming.
Kommunistlik ja natsionaalsotsialistlik totalitarism talus pigem isikut, kui tema keelt, sest ta
oli juba kogenud, et isikust rohkem maksab massikommunikatsioon. Kõnelesid ju kirjanikud
siiski kodumaa ajaloost ja oludest enne II maailmasõda.
Üheks põhiliseks liigiks kirjanduses oli pagulasproosa. Teemad, mis proosades
annaabi.ee 
