Venemaa enne 1917. aastat
" (1863) kujunes üheks mõjukaimaks teoseks
19. sajandi II poole vene radikaalide seas. Valdavaks sai idee, et revolutsiooni tuleb teostada
läbi masside. Rahvamassid tuleb üles ärritada, nii et nad pühivad vana iganenud keisrivõimu
minema ja loovad uue maailma. Seetõttu ei olnud revolutsioonile kasulik rahva elujärje
paranemine. Ainult väljakannatamatutes tingimustes oleks mass liikuma saadud.
Rahvas, kes keisrivõimu pidi kukutama, elas 19. sajandi keskpaiga revolutsiooniteoreetikute
arvates maal. Vene talupoeg oli kuni 1861. aastani pärisori ja ka peale vabanemist jäi talupoeg
sõltuvaks maaomanikust. Nüüd kujunes uus liikumine (narodniklus), mille eesmärk oli
talurahva abil viia läbi revolutsioon. Nad vastandasid rikkaid talupoegi (kulakud) vaestele
ning õhutasid seeläbi klassivaenu, süüdistades kulakuid ja tsaarivõimu vaeste talupoegade töö
arvel rikstumises. Tuntumad narodnikluse ideoloogid olid emigrandid Bakunin, Pjotr Lavrov
annaabi.ee 
