Taani raamatukultuur
jätkavad kirjanikud sellest põlvest on Karl Larsen (1860-1931)- ,,kunst kunsti pärast"
kalduvustega esseist ja jutustaja; Peter Nansen (1861-1918)- dekatentsne Kopenhaageni
kujutaja; Carl Ewald (1856-1908)- tuntud oma romaanide ja juttudega ning eriti
evolutsiooniõpetusele rajatud muinasjuttudega; satiirik Gustav Wied (1858-1914) ja
esteetiliselt häälestatud Sophus Michaèlis (1865- 1932), kelle tuntumad teosed on draamad
,,Revolutsioonipulm" (1906, eesti laval 1920/21) ja ,,Igavene uni" /1912, eesti k. 1912).
Suurim realist sellest põlvest on Henrik Pontoppidan (1857- 1943), kes erineb oma
käsitluslaadilt varematest naturalismiaja kirjanikest. Ta astub välja kõige ebaehtsa, ebaõige ja
dekatentselt ebaterve vastu Taani ühiskonnas. Tema esimeses suures romaanitriloogias (Muld,
Tõotatud maa, Kohtumõistmispäev 1891-95) leiavad käsitlemist sajandi keskpaiga tähtsamad
päevaküsimused
annaabi.ee 
