Giuseppe Verdi
Azucena nime anda kavatses. Ehkki Cainmarano tegevustiku reaks efektseiks, jõulistest
kokkupõrgetest vürtsitatud stseenideks jagas, muudavad ülekobrutavad tundepalangud ja
melodramaatilised intriigid sündmustiku elukaugeks ning kaootiliseks.
Kontrastses ja sünges "Trubaduuris" omistas Verdi nagu "Rigolettoski" kangelaste
sisemaailmale suurt tähelepanu. Ta rikastas Manrico karakterit temperamendi, lüürika ja mehise
dramatismiga ning kirjutas talle itaalia revolutsioonilaulule lähedase impulsiivse, kaasaegse
üleskutsena kõlava cabaletta. Rahva kujutus aga meenutab Verdi neljakümnendate aastate
patriootlikke ooperikoore. Ehkki vabadusvõitluse idee on libreto lehekülgedel küllaltki varjatud,
pani muusika sellele võimsa rõhu ning helilooja mõtted kandusid publikuni. Sisendusjõuliselt
kirjeldab Verdi tohutuist inimkirgedest vallatud Azucenat. Naist, kelle ürgne uhkus,
emaarmastus, ohjeldamatu kättemaksuiha ning looduslapselik vabadustunne kogu ooperi kestel