Muusikaelu ja ooper 19. sajandil. 19. sajandi üldiseloomustus
Poliitiline rahvuslikkus
tähendas esmajoones seda, et kodanik peab olema kõigepealt lojaalne rahvusele, mitte usule,
klassile või valitsevale dünastiale. Saksamaal, mis koosnes kuni 1871. aastani iseseisvatest
vürstiriikidest kuningriigid nagu Preisi (Berliin), Saksi (Dresden)ja Baieri (München),
hertsogkonnad jne. -- kujunes see mõte 19. sajandi alguses Napoleoni vastu võideldes ja oli
killustatud maal ka edasi väga oluline, näit 1848.-1849. aasta revolutsioonilaines.
Rahvusliku muusika idee tekkimisel on niisiis oluline poliitiline olukord, mil tekib vajadus
teadvustada ja kindlustada oma rahvuslik identiteet muusikas sageli just siis, kui a) rahvus on teel
iseseisvusele; b) mahasurutud, ähvardatud; c) teel ühendamisele (Saksamaa 19. sajandil), või d)
alles noor rahvusriik (Eesti 1920.-1930. aastatel, sellest on kirjutanud Urve Lippus). Vajadus
rahvusliku identiteedi kindlustamisele muusikas võib ilmneda ka ilma nende poliitiliste tunnusteta,