Klassitsism
Eriti tuntuks said Herculaneumi (alustati
1738) ja Pompeji (1748) väljakaevamised. Sealsed leiud ja Rooma ehitiste põhjalik uurimine
aitasid itaallasel G. B. Piranesil luua mitmeid vaselõikesarju antiikarhitektuurist. 1753 avaldas
prantslane Marc-Antoine Laugier "Essai sur l'architecture", milles ta esitas klassikalise
arhitektuuri tekkimise põhjused. Kõik see kokku sai omakorda ajendiks antiikkunsti käsitleva
kirjanduse tekkele. Inglise arheoloogid James Stuart ja Nicolas Revett kasutasid
reisikirjelduse vormi ("Ateena muistised", 1762), sakslase Johann Winckelmanni
teoreetilisem käsitlus avas lähtekohad Kreeka ja Rooma kunsti mõistmisele ("Antiikkunsti
ajalugu", 1764),
Samuti pidid mingil moel lahenema ühiskonnaelus tekkinud vastuolud. 18. sajandil oli
tähtsaimaks vaimseks liikumiseks valgustus. Selle aluseks oli uus inimesekäsitlus, mille järgi
inimese peamine vara on tema mõistus. Valgustajad tahtsid muuta ka elukorraldust, kus seni
annaabi.ee 
