Keskaegse rüütli koondportree
südamedaami auks värsside sepitsemine ja mõnel muusikariistal mängimine hiljem ka
prantsuse keel.1
Samas on Georges Duby oma raamatus “Guillaume le Marechal ehk maailma parim rüütel”
öelnud, et rüütlid olid täpsed, eksimatud, erakordselt rikka mäluga, nagu see tol ajal oli
paljudel meestel, kes ju ei osanud lugeda ega kirjutada. Oma mäletamisvõimet hoidsid nad
vormis sellele konkreetselt mõtlemata, pideva harjutamisega, laulmisega, retsiteermisega,
miimikaga, kuuldu kordamisega.2 Suurt rolli mängisid rüütlikasvatuses losside peremehed,
kuid ega ka perenaised varju ei jäänud. Viimaste ülesandeks oli eelkõige hoolitseda rüütliks
pürgijate vaimsete võimete eest. Nii õpetati neile kombeid, luuletamist ja muusikariistal
mängimist.3 Siinkohal tekib juba esimene vastuolu rüütlikultuuris. Ühelt poolt ütleb üks autor,
et rüütlite puhul ei tähtsustatud lugemisoskust ega ka kirjaoskust, kuid siis ütleb teine autor, et
annaabi.ee 
