Giuseppe Verdi
skulptuurne meloodia leidsid "Othellos" ideaalse kehastuse. Ooper on pingeline, tihe ja
ülesehituslikule perspektiivile allutatud. Vabalt areneva muusika ja tekstimuusika seose nimel
loobus Verdi küll vokaalnumbrite stereotüüpsusest, ent ei hüljanud kõiki lõpetatud ooperivorme.
Ta ühitas neid pideva tegevustikuga, lülitas ulatuslikesse dramaatilistesse stseenidesse ning
muutis nad antud lõikude keskpunktiks. Üleminekud retsitatiivseilt vormidelt anoosseile on
mõlema alge sünteesina Verdi-päraselt meloodilised.
Itaalia ooperiteatri kontseptsioonidest taganemata tõstis Verdi seikspiirlikke kirgi ja
kontraste kajastava orkestri võrdõiguslikuks tegevustikust osavõtjaks. Laululisus ilmus
instrumentaalpartituuri täpselt sama enesestmõistetavusega nagu deklamatsioonilisus
vokaalpartiisse. Mõõdukalt kasutab helilooja ilmekat juhtmotiivistikku, harmoonias ja
annaabi.ee 
