10. kl Õpimapp
juurdus terves Lääne- Euroopas. Tema ühtlustas ja uuendas liturgilised tekstid, mis said lääne
kirikulaulu- gregooriuse laulu- aluseks. (NB! Gregorius ise neid laule ei kirjutanud.)
Gregooriuse laul on ühehäälne, taktimõõduta, vabalt hõljuv rütm jägib ladinakeelset
proosateksti. Laulu esitajaks võib olla üks vaimulik, aga ka koorisolist, lauljate grupp või
koor. Gregooriuse laulu alla mahub palju esitusviise, zanre ja lauluvorme:
· Retsireerimine- palvete ja pühakirjalõikude esitaime ühel noodil lauldes
· Antifoon- refrääniliselt korduv vastulaul psalmi tsiteeimisele
· Hümn- stroofilise värsstekstiga laul
· Sekvetns- üks neam levinud vaimuliku luule vorm, eeskujuks rahvalikud tantsulaulud
· Responsoorium- algselt koorirewfrääniga soololaul
Tekkis missa- katoliku kirki igapäevane tähtsaim liturgia, mille toiminguid hakati 4.- 5.
sajandil lauludega saatma. Lõplikult kujunes see välja 11. sajandiks
annaabi.ee 
