Postkommunistlik kust, postmodernistlikus olukorras
sokiks", avangardistlikuks õhinaks meid ümbritsevas väsinud postmodernistlikus maailmas.
Esmalt peame lõpetama ,,modernismi projekti" ja alles siis vaatama, milliseks kujuneb
modernismijärgne kunst. Läänes on 1960. aastate vihased noored mehed juba ammu klassiku
5
staatuses, meil tuleb aga alles võidelda vanade sotsialistlike retsidiividega. Esmalt on meil
aga tarvis ühineda rahvusvahelise kunstieluga, mida me oleme seni vaadanud eemalt nagu
teatrietendust. Nüüd on meil võimalus selles ise osaleda ja ka ise Eestis luua selline kunstielu
nagu on igal pool Euroopas. Küll see rahvuslikkus nii või teisiti ilmsiks tuleb, kuid kui me
pole rahvusvaheliselt arvestatav kunstimaa, siis pole sellest rahvuslikkusest midagi rääkida
siis võib eesti kunst olla heal juhul vaid kohalik eksootika.