Klassikaline saksa filosoofia
(loe sellest!). asi iseeneses on kummaline Kanti filosoofia mõiste: ühelt poolt ei küündi meie
tunnetusvõimed sinnani, aga teiselt poolt meile kättesaamatu asja kohta on palju öelda ja tema
funktsioonide kohta. midagi saab selle kohta ikka öelda: need eksisteerivad. Ei saa öelda, mis
omadused, olemus jne on, aga saab öelda, et need eksisteerivad. Millel see eksistentsi väide
aga põhineb? Meeled, annavad teadmisele sisu, on retsetiivsed ehk vastu võtvad. Meelelisus
on võime vastu võtta, kuidas asjad meile on. Siin on oluline see, et see võime on passiivne.
Eeldame, et kogu meie tunnetussisu sõltub meeltest, mis on passiivsed – mis on järeldus?
Peab olema mingi aktiivne pool, mis meeled käivitab. Meeli peab afitseerima! Mõtlemine on
aktiivne tegevus siin. Väline asi iseendas on see, mis meeli afitseerivad, sest miski peab meeli
käivitama. Asi iseeneses on mõistusolemus, mis pole antud kaemustega(seal on meeled).