Kanti filosoofia, "Prolegomena" analüüs 2. osa
01.020.
juhuslikest ja individuaalsetest avaldusvormidest. Kanti eelpool kirjeldatud spontaansuse ja
kaemuse käsitluse kohaselt tähendaks “intellektuaalne kaemus” aga spontaanset ette-
kujutamisvõimet ehk tunnetuse sisu loomist üksnes tunnetava subjekti enda poolt. Tema
filosoofia üheks alustrajavaks eelduseks on seisukoht, et sellist võimet inimlikus tunnetus-
võimes ei sisaldu. Inimese intellektuaalsus on Kanti hinnangul paratamatult seotud meelelise
retseptiivsusega kui enda teostumise tingimusega. “Intellektuaalset kaemust” nimetab Kant
“problemaatiliseks mõisteks”, st. selles mõistes ei sisaldu tema hinnangul loogilist vastu-
rääkivust ja nii on antud võime loogiliselt võimalik. Kuid inimkogemus ei kinnita selle
olemasolu inimesel. See aga ei välista, et ei võiks leiduda teistsuguseid mõistuslikke olendeid,
kelle mõistuspära teostumine ei ole seotud meelelisusega. Siin on viide kristlikule arusaamale