V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
)
«Puh,» ähkis skolaar, «siin ta vist ongi.» Võti seisis võtmeaugus. Jehan seisis ukse juures.
Ta lükkas seda tasa ja pistis pea prao vahelt sisse.
Lugeja on muidugi lehitsenud Rembrandti, selle maalikunsti Shakespeare'i imelist
toodangut. Tema imestusväärsete gravüüride seas leidub üks ofort, mis kujutab arvatavasti
doktor Fausti * ja mida võimatu on ilma sügava erutuseta vaadata. Teie ees on sünge kong,
selle keskel laud täis veidraid esemeid: kolpasid, gloobusi, retorle, sirkleid, pärgamente täis
hieroglüüfe. Doktor istub laua juures laias mantlis, peas kulmudeni surutud nahkmüts.
Temast on näha ainult pool keha. Ta on oma määratu suurelt tugitoolilt pooleldi üles
tõusnud, ta kokkupigistatud käed toetuvad lauale ja ta silmitseb uudishimu ja hirmuga
suurt maagilistest tähtedest koosnevat kiirgavat ringi, mis tagumisel seinal paistab nagu
päikese spekter pimedas toas. See kabalistlik päike näib silmade ees värisevat ja täidab