Alveri paistab silma kunstilise küpsusega. Olla inimene tähendab tema jaoks teenida ja nautida kunsti, olla looja. Alver hoidus luules liigsest konkreetsusest, ta püüdis tabada üldinimlikku. Erilist tähelepanu pööras ta teoste vormile ja keelele, saavutades sel alal suure meisterlikkuse (kujundi ja vormi lahutamatu tervik). Luule on sisutihe, tundlik, sõnastuselt loomulik ja vorminõudlik, see kätkeb endas rohkesti rahvakeele rikkusi. Hilisemal perioodil napim, rangem, skeptilisem, retoorilisem ja iroonilisem (peale Talviku surma). Kasutab kõne- ja lausekujundeid, nt epiteete, isikustamisi (hing heliseb) ja metafoore, lõpetamata jäänud mõtteid ja kordusi (Jah kevad,kevad). Eesmärk on muuta maailma paremaks. Teemad: skeptilisus armastuse suhtes, noore elu ohud, lootus ning igatsus mineviku järgi. Noore ja hapra elu ohte käsitleb Alver luuletuses ,,Sa hapramast hapram" Sa hapramast hapram siis päikese all-
Semperi puhul ei saa aru, miks ta seda tegi. Sütiste puhul võib arvata, et ta tõesti arvas, et see on õige. Ta jääb sks okupatsiooni ajal Eestisse ja ta vangistatakse, aga ta ei sure Sks vangis, vaid pääseb sealt välja ja sureb pärast II MS ja väidetavalt pärast seda, kui ta tuleb ülekuulamiselt. 6. oktoober 2010 Looming 1928 luulekogu "Rahutus" siin luulekogus ja edasi ka tuleb Sütistel üsna suurel määral retooriliselt kõlavat vabavärssi ja see on retoorilisem kui 20ndate alguse eksperimendid, aga see hakkab kandma eetilisemat sisu. Selles luules, mis üsna selgelt proosast eristub, võib rääkida proosale lähenemisest. Temaatika soosib ka seda. Hoiakuline kiht ongi asja teine pool. Sütiste luulesse on kirjutatud rõhutatavalt lihtsat ja inimene määratletakse sotsiaalse ümbruse kaudu. Sütistel on pilk seestpoolt ja see on oluline. Siit tulevad ka enesekuulutused v deklaratsioonid. Agulipeegeldused paljusus haakub üsna hästi ka nn
annaabi.ee 
