Kirjandussemiootika
mitte aga püstitanud küsimust nende sõnade süntagmaatil. suhtest. (Kui metafoor
ühendab kaht sõna, siis samas võiks rääkida ka ühendatavate sõnade süntagmaatil.
suhtest. Tradits retoorika kõrval peaks olema ka teine perspektiiv, milles metafoori
käsitletaks kui süntagmaatilist juhtumit (substitutiivne suhe on räme lihtsustus
metafoori kohta). Genette’i “Figuurid” 3, kus vaadeldakse Prousti loomingut läbi
metafoori ja metonüümia. Siin on retooril. figuure vaadeldud süntaktiliste
kategooriatena (ka de Man ei süvene metonüümia staatusesse). Metonüümia seondub
just süntagmaatikaga, metonüümia muutub seeläbi grammatilise sünonüümiks,
troobiks jääbki ainult metafoor.
De Manil ongi metafoor ja grammatika. Ch. Brook-Rose teos “Metafoori
grammatika” (A Grammar of Metaphore, 1958 – vaatleb metafoori läbi grammatil.
kategooriate, loob süsteemi metafooride klassifitseerimiseks, ja see on
annaabi.ee 
