Sotsiaalpoliitika
Sõltuvalt tingimustest ja inimese eripärast võib konkreetsesse
inimesse investeeritu teenida end tasa 30-60 või enama aastajooksul (Paavel 1999: 2).
Kaks olulist märksõna selles kontekstis on tasuvusaeg ja ressursisuutlikkus. Tasuvusaja
seisukohalt võib enamvähem võrdsete algtingimuste korral öelda, et mida pikem see on,
seda vähem läbi mõeldud ja konkurentsivõimeline ning väheefektiivne oli investeering.
Teise märksõna suhtes peaks üles kerkima küsimus üldisest ressursisuutlikkusest - kui
palju seda ressurssi üldse on, mida saab teisi inimesi, ühiskonda ja riiki ohustamata
kuhugi, kellessegi või millessegi investeerida? (Paavel 1999: 2).
Seega Eesti sotsiaalpoliitika arengusuunad võiksid olla:
· luua tingimused, et inimene saaks endasse investeeritu taastoota võimalikult
kiiresti, et hakata tootma lisaväärtust iseenda ja ühiskonna tarbeks
· luua tingimused, et endasse investeeritut saaks võimalikult pika aja jooksul