Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal
Paavst
Gregorius IX-nda sellekohane eeskiri käib aga ,,ilmliku kohtuniku" (iudice saeculari) kohta (U.
B. 145; v. ka U. B. 461: advocatum seu iudicem). Iseküsimuseks jääb muidugi ka, kas neid
määrusi selgi korral tegelikult kohe suudeti maksma panna.
Igatahes on Saaremaa piiskopi Heinrich II kirja järele 30. IV. 1293 (U. B. VI, 2760) mõlemal
pool Pärnu jõge asuvate vastristitute otsekoheseks isandaks veel piiskopp või ordu (neophitorum,
qui de juribus consuetis illo domino -respondebunt, sub cuius dominio sita est hereditas
eorundem).
On tõenäoline, et üks suur osa päriselanikke seisis veel otse maaisanda all (foogtide kaudu), teine
osa vasallide all, kelle õigusi nende kohta hakati ühtlustama foogtide õigustega. Viimane liik
kasvas ajaga. Kõige varemini said pärismaalaste "isandateks" küll Harju-Viru vasallid juba
eespool märgitud põhjustel. Oma kirjas 24. VI. 1240 manitseb Taani kuningas Eerik IV kõiki,