Luumurd ja selle paranemise patofüsioloogia.
endokondraalset ossifikatsiooni. Kondrotsüütide vahele kasvavad uued veresooned.
Mõne aja pärast kondrotsüüdid hüpertrofeeruvad ning kaltsifitseeruvad. Uued veresooned
võimaldavad mesenhümaalsete tüvirakkude ja monotsüütide migratsiooni. Monotsüüdid
diferentseeruvad osteoklast-sarnasteks rakkudeks, mis resorbeeruvad mineraliseeritud
kõhrkoe. Mesenhümaalsetest tüvirakkudest tekivad aga osteoblastid, mis omakorda
täidavad resorptsioonilakuunid luukoega.
Selleks, et luu saaks täielikult paraneda, peab tagama adekvaatset verevarustust ning
piisavat stabiilsust. Kui need tingimused pole täidetud võib tekkida ebaliiges.
Ebaliiges ehk pseudoartros on luumurrujärgne seisund, mille puhul luufragmendid ei ole
kokku kasvanud, vaid liiguvad liigese sarnaselt. Eristatakse atroofilist ja hüpertroofilist
ebaliigest. Atroofiline ebaliiges tekib juhul, kui nii stabiilsus kui ka verevarustus on liiga