Resonantsvaheldid koosnevad kommutaatorist ja LC võnkrringist, mille väljundist saadakse koormuse vahelduvpinge. Pooljuhtlüliteid kommuteeritakse nii, et LC-võnkering töötaks resonants läheduses, s.t. võnkeringi omavõnkesagedus on lähedane pooljuhtide kommutatsioonisagedusele. Türistorlülitite puhul on võimalik saavutada olukord kus türistorid sulguvad väljundpinge mõjul loomuliku kommutatsiooniga nii nagu võrguga sünkroniseeritud muundurites. Erinevalt viimastest on aga resonantsvaheldite väljundpinge sagedus määratud võnkeringi omavõnkesagedusega. Erinevalt autonoomsetest vahelditest ei 140 saa resonantsvaheldite sagedust reguleerida juhtimissüsteemi seadesignaaliga. Resonants- vaheldite puhul kasutatakse rööp- ja jadaresonantsil põhinevaid lülitusi, samuti ka nende kombineerimisel saadud segaresonantslülitusi. Resonantsvaheldite peamine rakendusala on elektrotermia, kus neid kasutatakse induktsioon-
resonantsahela kondensaatori rööpühendust 31 · jada-rööpresonantsvaheldid, milles koormus on ühendatud üle resonantsahela ühe osa Teine liigitus lähtub drosseli asukohast vaheldi jõuahelas: · võrguresonantsvaheldid, drossel paikneb alalisvoolu poolel · koormusresonantsvaheldid, drossel paikneb vahelduvvoolu poolel Rööp- ja jada-rööp nullvoolulülititega resonantsvaheldite elektrilised skeemid on näidatud joonisel 1.15, a, b. Need on sarnased vooluvahelditega, kuigi nende tunnussuurused on väga erinevad. Siin moodustavad sisenddrossel ja väljundkondensaator resonantsahela koos nende vahel paikneva lülitussillaga. Resonantsahela parameetrid ja silla lülitussagedus valitakse selliselt, et sisendvool oleks katkev, nagu näitab joonis1.15, c. Tänu antud valikule sulguvad silla transistorid siis, kui vool kahaneb nullini. Kui transistorid avanevad (t0), laadub
annaabi.ee 
