vms.) toiteallikana, mille puhul on oluline juhtida voolu (mitte pinge) väärtust. Võrreldes pingevahelditega on vooluvaheldite osatähtsus väiksem, sest vajadusel saab ka pingevaheldit voolu tagasiside kasutamisega kohaldada vooluallikana. Tavatüritoridega vaheldite puhul omasid vooluvaheldid pingevaheldite ees mõningaid eeliseid türistoride lihtsama kommutatsiooni tõttu. Tänapäeval, seoses hästi juhitavate IGBT transistoride kasutamisega, on need eelised minetanud oma tähtsuse. Resonantsvaheldid koosnevad kommutaatorist ja LC võnkrringist, mille väljundist saadakse koormuse vahelduvpinge. Pooljuhtlüliteid kommuteeritakse nii, et LC-võnkering töötaks resonants läheduses, s.t. võnkeringi omavõnkesagedus on lähedane pooljuhtide kommutatsioonisagedusele. Türistorlülitite puhul on võimalik saavutada olukord kus türistorid sulguvad väljundpinge mõjul loomuliku kommutatsiooniga nii nagu võrguga sünkroniseeritud muundurites
Joonis 1.14 Tavalise IGBT-transistoride baasil valmistatud kolmefaasilise vooluvaheldi jõuahela skeem on joonisel 1.14. Harilikult on sellel vaheldil toiteallikaga jadamisi ühendatud suure induktiivsusega drossel, mis hoiab voolu konstantsena, ja samuti ka väljundisse ühendatud kondensaatorpatarei. Kondensaatorid on mõeldud vooluharmooniliste filtreerimiseks, voolu siinuselähedase kuju tagamiseks ja pingetippude piiramiseks. Resonantsvaheldid. Kõigis ülalkirjeldatud skeemides töötavad elektronseadised lülititalitluses, kus nõutakse kogu koormusvoolu sisse-või väljalülitamist iga lülituse puhul. Eelneval juhul on lülitid tugevalt koormatud ja lülitamisel tekivad suured võimsuskaod, mis kasvavad proportsionaalselt lülitussageduse kasvuga. Teiseks märkimisväärseks puuduseks on siin suurte voolude ja pingete siirdeprotsessidest põhjustatud elektromagnetiline müra. Need
annaabi.ee 
