Eesti rahvapillid
pooltrapetsikujuline ja rohkete keeltega (harilikult 20-30 keelt) kannel,
nimetatud ka viisikandleks, Põhja Eestis simbliks; 3) saate- ehk akordkannel
(ka duurkannel) ainult koorideks koondatud akordkeeltega. Lähemalt
tutvustaksin teile siis esimest varianti, ehk siis vana eesti kannelt.
Vana eesti kannel õõnestati ühest puust, harilikult kuusest, kuid ka
männist, pärnast, harvem kasest. Katteks asetati eraldi kõlalaud harilikult
paljude pisikeste, harvem ühe suurema resonantsavaga. Keeli oli 6-7 või veidi
3
rohkem; vanemail aegadel olid need jõhvist või keerutatud sooltest, hiljem
traadist. Ülaotsas olid nad pingutatud tagantpoolt keeratavate puust keerpulkade
abil, alaotsas aga kinnitatud nn. kolju külge. Kolju moodustas pilli korpuse
alumine, kitsam ots, mis oli kolmest küljest leenitaoliselt kõrgemaks jäetud;
külgleenid ühendati raudpulgaga, mis oligi keeltehoidjaks
annaabi.ee 
