Ludwig van Beethoven
Beethoven oli end otsekui tühjaks kirjutanud ja paljud neist aastaist säilinud kirjad räägivad tõsisest depressioonist. Paradoksaalselt tõusis just sellel kriisiajal
Beethoveni kuulsus haripunkti. See oli ka Beethoveni kuulsuse ja majandusliku edu kõrghetk. (Siitan 1998, lk 337-338)
Hiline looming (1816 1827)
Beethoveni kõrgaja looming oli vastuolulise, heroilise ja partiootliku ajastu muusika. Pärast kahtekümmend sõja-aastat ja Viini kongressi suurlinna elu resigneerus
järgmist ajajärku iseloomustab stabiilsus ja konservatism, väikekodanlik komfort ja biidermeierlik maitse. Kui sajandi esimesed tosin aastat olid andnud kaheksa
sümfooniat, siis 1812 1824 kirjutas Beethoven vaid oma Üheksanda.
Vananevat geeniust peeti viini seltskonnas hulluks või vähemalt veidrikuks. Ta tervis halvenes iga aastaga ning pikka aega põetud maksahaigused olid kahtlemata
seotud isalt päritud nõrkusega Beethoven jõi üsna ohtralt.