Jaan Koort
tema eelkäijate piiratust ja argust inimese keha kujutamisel, natuuri vahetult tunnetada.
Esimene ulatuslikum säilinud Koorti teos on vanamehe figuur ,,Mure". Koort on
kujutanud vanameest longus pea ja jõuetult langevate kätega, kuivetunud, närtsinud ihuga.
Koort näitab pigem viletsust kui vanadust. Lõdvalt rippuv nahk, tursunud sooned, sõlmelised
lihased, tühjus pilgus kõnelevad närtsimisest, lootusetust resifnatsioonist. Oma teostuselt on
skulptuur vastuoluline. Heale akadeemilisele koolile viitab anatoomia põhjalik tundmine,
figuuri kindel ülesehitus, küllalt suur vilumus anda edasi elamust ja meeleolu figuuri plastilise
iseloomustuse kaudu. Kuid selles teoses on ka jooni, mis viitavad autori vähestele
kogemustele ühelt poolt, teisalt aga Salongi kunsti läbiseedimata mõjudele. Kunstniku
parimad teosed käsitletavast ajajärgust on tema ,,Melanhoolia" ja ,,Henrik Ibsen". Mõlemad